Tuulest meelerahu leiad sa, lainete vahus, kaugel on maa. Sooti hoiad sa, tüüris olen ma, vaikuses kõlavad südamed ka. Hüüan kaugele pärituult, Sõnad lendu läksid suult. “Kallis! Haara mu käest, koos üle saame igast mäest. Horisont sulandub taevaks ja veeks, päike vajub, kui unelmate teeks. Tuul sosistab lugusid vanu, päike vajub horisondi manu. Hüüan kaugele pärituult, Sõnad lendu läksid suult. “Kallis! Haara mu käest, koos saame üle igast mäest. Me sõidame vaikselt, ajata teel, üle lainete vaikselt, ajatu meel. Kui vajan sind – oled laeva ahtris, kui vajad mind – olen linnas trahtris. Hüüan kaugele pärituult, Sõnad lendu läksid suult. “Kallis! Haara mu käest, koos üle saame igast mäest Üks hetk merel võib kõike muuta, südant avada, ka ilma rääkiva suuta. Sest kui silmapiir kutsub sind taas, saad aru, et ikkagi teema on maas.
